Giia Weigel

Ühel vihmasel hommikul teatatakse commissario Brunettile ja ispettore Vianellole Suure kanali trepiastmete juures ulpivast surnukehast. Kohale jõudnud, sirutab Brunetti käe, et koolnu veest välja tõmmata. Ootamatult keerduvad ta randme ümber siidised blondid kiharad ja ta näeb veest väljaulatuvat väikest jalga: Vianello ja Brunetti tõstavad veest välja surnud tüdruku.

Detailsed kirjeldused kõrvuti lummavate fotodega annavad aktiivsele reisisellile häid ideid uute reiside plaanimiseks, samas võib reise nautida ka mugavast kodusest tugitoolist lahkumata.

Kuidas me saame leida õnne ja elu mõtet tänapäeva maailmas, mis tundub olevat tulvil muresid? Tema Pühadus dalai-laama on oma elus tohutult kannatanud, kuid ometi on ta alati naeratav ja rahulolev. Kuidas ta seda suudab?

Miks panevad pealtnäha ratsionaalsed ja intelligentsed inimesed toime julmi ning vägivaldseid tegusid? Millised on hävitava käitumise peapõhjused? Kuidas me saame selliseid impulsse ärgitavaid emotsioone talitseda?

Raamatus tutvustab CARL HONORÉ meile liikumist, mis esitab kiiruskultusele väljakutse, tõestades, et sageli on hoopis aeglane parem. Slow-liikumine ei tähenda sugugi mitte teosammul tegutsemist, vaid tänapäevases tormilises maailmas kiire ja aeglase vahel tasakaalu leidmist.

Itaalia rivaalitsevate politseiosakondade vastastikune kahtlustamine ja konkurents ei ole Brunettile võõrad, kuid noorema ohvitseri käitumine näib talle siiski kummaline. Guarino nõustub lõpuks kahtlusaluse foto meiliga teele panema, kuid selle kohalejõudmise ajaks on ta ise juba mõrvatud. Kas ta tapeti, sest jõudis tõele liiga lähedale?