Priit Põhjala

Alessandro Baricco üks viimaseid romaane “Mr Gwyn” jutustab loo kirjanikust Jasper Gwynist, kes loobub raamatute kirjutamisest ja seab üles ateljee, kus hakkab kirjutama portreesid.

Neljateistkümneaastane kinnise loomuga ja veidi neurootiline Lorenzo on end kõigi eest keldrisse peitnud, et veeta seal salaja üks vaba nädal ja viia ellu oma solipsistlik unistus õnnest – ei mingeid tülisid, klassikaaslasi, veiderdamist ega teesklust.

Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud.

Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…