Kõik raamatud

Philip Kotleri nimi ei vaja majandus- ja ärijuhtimise alase haridusega inimesele pikka tutvustust. Seda kuuleb hiljemalt turunduse sissejuhatava kursuse esimeses loengus. Kotleri õpik „Marketing Management“ on turunduse peamiseks õppevahendiks olnud juba peaaegu 30 aastat.

. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli.

Patrick Frenchi raamat “Tiibet, Tiibet” on osalt mälestuste-, osalt reisi- ja osalt ajalooraamat, mis kummutab üldlevinud väljamõeldisi ja avab ühe kultuuri ellujäämise eest peetava võitluse taga peituvat tõde.

Sánchez Piñoli romaan kõneleb inimhinge üksildusest ning inimese võimest oma hirmudele vastu astuda ja neist üle saada. Hirmu võibki pidada romaani üheks peategelaseks, see on pidevalt kohal ning paneb tegevuse liikuma.

Pulitzeri ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat John Steinbeck (1902–1968) on saanud tuntuks sotsiaalse temaatikaga romaanidega, millest kõige kuulsamaks peetakse 1939. aastal ilmunud “Vihakobaraid”. Romaanis “Me tusameele talv” pöördub Steinbeck tagasi oma varasemate romaanide sotsiaalsete teemade juurde.

Raamatu sisu on sageli šokeeriv. Selles on ühiskonna tähelepanu endale tõmmanud ärimehe eluloo vähetuntud üksikasju ja tema sensatsioonilisi avameelitsemisi vangla müüride tagant. Rekonstruktsiooni ja analüüsi külma loogikasse põimuvad autori kodanikuvalu- ja raevupursked.

“Liblikapüüdja” räägib seltsimatust mehest-liblikapüüdjast, kes röövib kunstitudengist neiu ja hakkab teda oma üksildases maamajas kinni hoidma kui oma kollektsiooni kõige kaunimat, haruldasemat eksemplari.

„Ja päike tõuseb” on Hemingway esikromaan, mis ilmus 1926. aastal. Romaan on pilguheit niinimetatud „kadunud generatsioonile”, mis kannatab Esimese Maailmasõja armide all.

See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu. Mis algab noormehega, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Hervé Joncour. Järve nime pole teada.

Bartimaeuse triloogia erakordne viimane raamat ühendab endas erinevaid sajandeid ja viib lugejad seni tundmatutesse maailmadesse. Bartimaeuse, Nathanieli ja Kitty saatused ühinevad veel viimast korda.

Nagu alati, kogunevad Imardini võlurid selgi aastal, et linn kerjustest ja pööblist puhastada. Kaitsva võlukilbi taga ei karda nad hulguseid ega kurikaelu, kes neid vihkavad. Kuni üks raevunud tüdruk, vaevu lapseeast väljas, viskab nende poole kivi… ja see kaitsvast võlukilbist läbi tungib.

Pegasuse esmakatsetus avaldada raamatuna bloginduses ja ajalehes varem ilmunud lugu. Soodne hind peaks muutma raamatu ahvatlevaks kõigile „rannalugejatele”.

“Sume on öö” ei ole ei esimene ega viimane teos maailmakirjanduse ajaloos, millele hinnangu andmisega on eksitud. Üks esimesi seda mõistma oli Ernest Hemingway. Juba 1935. aastal kirjutas ta oma “Kummaline on see, et tema “Sume on öö” muutub tagasivaates ikka paremaks ja paremaks.”

Armin Kõomäe teine jutukogu sisaldab kümmet juttu. Võrreldes esikkogu "Amatööriga" on autori stiil läinud veel naturalistlikumaks ja julgemaks, tegelaskujud on värvikad ja sündmuspaigad konkreetsed, tegevustik kohati õõvastav, kuid samas jätkuvalt kaasahaarav.

U. A. on minu lemmikluuletaja.
Ta on väga hea luuletaja.
Tema luuletused on palju paremad
kui näiteks J. V. omad
ja sootuks paremad kui V. L. omad.
Ta on ka inimesena väga kena ja tark.
Kõik, mida ta kirjutab, on väga eluline.

Kas legendid ja pärimused lemuurlaste kuulsate kullast plaatide kohta, kus olevat üles tähendatud nn tõesed teadmised, on tõde? Kas neid plaate on võimalik lugeda ja kas seeläbi avaneksid inimestele lemuurlaste suured teadmised, mis võiksid meie elu muuta?

Pärast aastaid kestnud pagulust Saksamaal pöördub luuletaja Ka tagasi kodumaale ema matustele. Ajakirjanikust sõber palub tal sõita Kirde-Türgis, Armeenia piiri ääres asuvasse Karsi ning kirjutada artikkel kohalikest valimistest ja uurida samas ka noorte neidude enesetappude põhjuseid.

Selle raamatu ülesanne on muuta vanemaid teadlikumaks ja teavitada neid sellest, mida omandab laps isiksuse arengu käigus esimese seitsme eluaasta jooksul.

Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Mart Laari inglisekeelne raamat Eesti ajaloost on mõeldud eelkõige turistile, aga sobib ka kinkimiseks keeleoskajale sõbrale. Rikkalikult illustreeritud raamatus seletab autor ladusalt lahti kogu Eesti ajaloo alates muinasajast kuni tänapäevani.

“Samarkandi amuletis” võitis noor võlur Nathaniel au ja kuulsust sellega, et päästis eluga riskides valitsusele kuuluva vägeva juveeli impeeriumi vaenlaste käest; “Golemi silmas” jätkab ta komeedina oma kiiret tõusu ministeeriumiridades.

Mart Laari inglisekeelne raamat Eesti ajaloost on mõeldud eelkõige turistile, aga sobib ka kinkimiseks keeleoskajale sõbrale. Rikkalikult illustreeritud raamatus seletab autor ladusalt lahti kogu Eesti ajaloo alates muinasajast kuni tänapäevani.

Banville’i täpses, lummavalt kaunis keeles kirjutatud “Meri” on leppimine kaotusega ja ebatavaline mõtisklus identiteedist ja mälestusest.
Romaan võitis Man Bookeri kirjandusauhinna 2005. aastal.

Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad.

"Lätete" kirjutamise protsessis toimus ka autori enda uuestisünd. Me teame, et elu on kogu aeg pidevas liikumises, kuid nüüd hakkavad muutused toimuma lugeja teadlikul osavõtul: see raamat viib lugeja saatusega suhtlemisel teisele tasandile.