Terje Kuusik

ROMAAN VÕITIS MAN BOOKERI KIRJANDUSAUHINNA 2007. AASTAL.

Hegartyte klanni üheksa elusolevat last kogunevad Dublinis oma isemeelse venna Liami peietele. Talle ei toonud surma joomine – ehkki see aitas muidugi kaasa –, vaid see, mis juhtus temaga lapsepõlves vanaema kodus 1968. aasta talvel. Tema õde Veronica oli kohal siis ja on ka nüüd, et surnule seltsi pakkuda.

Päevikusse on ta sel puhul kirjutanud: “Püüdsin võrku selle uime veelaamas, mis paistis mulle Rodmellis aknast üle soode, kui hakkasin lõpule jõudma romaaniga “Tuletorni juurde”.

Lagunenud majas Kanchenjunga mäe jalamil Himaalajas elab eraklik ja kibestunud kohtunik, kelle ainsaks sooviks on tõmbuda eemale maailmast, mida ta peab liiga kärarikkaks ja segaseks. Ühel päeval ilmub tema uksele orvuks jäänud tütretütar Sai. Tüdruku eest hakkab hoolt kandma kohtuniku kokk, kelle mõtted on aga enamjaolt oma poja Biju juures – too üritab oma kohta leida „õnnemaal“ New Yorgis

Banville’i täpses, lummavalt kaunis keeles kirjutatud “Meri” on leppimine kaotusega ja ebatavaline mõtisklus identiteedist ja mälestusest.
Romaan võitis Man Bookeri kirjandusauhinna 2005. aastal.

Tormiliste 1980-ndate edenedes takerdub poliitika- ja rahaasjus võhiklik Nick Feddenite maailma suursuguste pidude, üllatavate liitude ning koomiliste ja ähvardavate koletisteparaadide võrku. Sel lõpmatute võimaluste ajajärgul leiab Nick võimaluse järgida oma salakirge – ilu –, mis lummab teda niisama tugevasti nagu võim ja rikkus tema sõpru.